15.05

Hommik hakkas vara! Kiire pannkoogihommik ja bussile lennujaama poole. Lennujaamas taas! tabas mind paanika. küll ei teadnud ma, kus mu tähtsad paberid on ja masinad ei leidnud ise mu pileteid üles. Ma olin kui paanikajänes. Geli ma ei tea mis moel teadis täpselt, kuhu ma mis pakkinud olin ja kõik laabus väga loomulikult. Siiani mäletan seda hirmutunnet. Õnneks Tuuli oli eelneval päeval välja uurinud, et seekord ei pea ma visa pärast muretsema, kõik on endiselt kehtiv. Viimased kallid, viimased pilgud. 

Lend Cancun-Montreal läks igati muretult. Ei maganud ma veel. Lennujaamas taiplikult seekord kasutasin vaid wifit. Teadsin, et tagasilennul on kõik lennujaamad juba tuttavad mulle. Selline kogenud reisija tunne tuli. :D Teadsin juba kuhupoole astuda. Esimesel lennul ma süüa ei saanud, pakuti vaid tasulisi asju. Joogid olid tasuta, sain oma vee ja apelsinimahla annused kätte. Kõht hakkas küll tühjaks minema märgatavalt. Krõbistasin igal hetkel kuhja mandlitega, mis moonaks mulle kaasa anti. :) Suuure kuhja. 

Montreal-Frankfurt läks ka kenasti. Sain süüagi. hihi. Magasin vast tunni-paar. Kuid maandumine oli juba valus. Kõrvad ei olnud mitte ainult lukus vaid ma päris tõsiselt vaevlesin valu käes. 

Frankfurt-Tallinn. Juba vaatasin oskuslikult ekraanide pealt, kuhu ma suunduma peaksin ja seda ka tegin. Kasutasin kenasti lennujaamade sisest metrood, kuid kohale jõudes uuesti ekraane vaadates taipasin, et siit küll mu lendu ei toimu. Küsisin ja vastuseks sain, et on küll sama tähe alt, aga teine number. Viimane number. Üteldi, et maa on pikk ja aega mul suurt ei olnud. Selle vahemaa läbisin kenasti joostes. :D Kui vahepeal hakkasin mõtlema, et jahe on, siis see mure sai kenasti lahenduse. :D 

Kohalejõudes oli mul sutsu aega ka pingil istuda ja üle pika aja eesti keelt kuulda. Inimesi ei tundunud nii palju ja lennuk pidi ka väiksem olema. Enda meelest omasin ülevaadet igast inimesest. Seadsin end sisimas valmis taaas lennukisse minema, kõrvad ei olnud täielikult veel taastunud. Ometigi olin ma õnnelik, et ei pidanud kuskil liiga pikalt ootama vaid lennud toimusid järjest. 

Leidsin kenasti koha ja võtsin istet. Paari minuti pärast istus keegi mu kõrvale. Vaatasime teineteisele otsa ja emme! Täitsa niisama. Minu lennul, koht minu kõrval. See oli meile mõlemale ikka suur üllatus. Teadsime vaid, et kogemata kombel lendame mõlemad ühel päeval tagasi, tema Hispaaniast. Midagi muud ei teadnud. Ja nüüd oli koht sattunud mu kõrvale ja lendki sama. Saime palju naerda ja muljeid jagada. Teadsime mõlemad, et oleme hirmväsinud, aga und loota ei olnud. 

Väga tore oli. Maandumine oli taas niii valus. Valusaim kõigist. Väga-väga kergendav oli lennujaama jõuda. Helistasin Gelile, kellega meil taas kena miljon tundi ajavahet on. See on harjumatu. Lennujaama R-kioskist sättisin endale salati valmis ja Tartu bussi peale. Esimest korda astusin peale lennujaamast. 

Bussis mõtlesin söögist, kuid kuna keha oli liialt väsinud, siis ei suutnud ma. Magasin natuke ja sõin. Vahva oli Eesti sooja värsket õhku tunda. Kiirustasin koju, lapsed magasid hilist lõunaund kui saabusin. See oli soojendav hetk, vaadata mu pisikesi. Ja need naeratused ja särasilmad ärgates. Oeh. 

Tere Eesti, aitäh Mehhiko!! 

14.04

Hommikul ärgates ootas hommikusöök, siia ratastele ja cenatosid avastama. Taas kolme. Need olid niiiii võrratud. Kindlasti lisan pärast pilte. Igaüks isemoodi ja midagi sellist, mida ma elus enam ei koge vast. Väga väärt elamus!!

Ratastega koju tagasi, duši alla ja sööma ning bussi peale. Cancun siit me tuleme. Meie alustuspunkt. Koht, kus Geli elab. Panime rasked kotid maha, vahetasime riided ja läksime viimaseid sisseoste tegema. Imekombel saime kõik asjad kolmest kohast. Juba hakkasid teed tuttavlikeks saama ja kaart mu peas mingeid seoseid looma, kuid samas teadsin, et kõnnime neid viimast korda. Minul, kui alati näljasel, oli kangesti vaja süüa ja nii jõudsime teist korda elotesid sööma. Seekord topeltlaimised. Teist korda oli maitse palju isuäratavam, kuna meel juba teadis, mida oodata. Praegugi trükkides tunnen vajadust tihedamini neelatada. :D

Kodus pakkisin asjad ära. Jah, neid oli rohkem, kui esimest korda saabudes. Ja  oligi õhtu käes. 

13.04

Ärkasime üles, sõime hommikust ja panime ujumisriided selga. Plaan oli kajakitega sõita, aga siis tuli omanik ja ütles, et alustatakse tuuriga laguuni avastama. Kus näeme kolme cenotet. Püüdsin eestikeelset sõna googeldada, aga õiged pildid tulid vaid kohaliku sõnaga. Laevaga kahetunnisele  tuurile koos ujumispausidega. Saime targemaks ja nii palju näha! Vesi oli erivärviline ja cenoted niisamuti. Ka nende sügavus ja suurus. Ühes oli müatiline liiv vee sees, kus peatusime ja ujusime. Üteldi, et liiv on sügavpuhastav. Kõik inimesed olid pealaest kaetud liivaga.  Lastel oli väga lõbus, kes said võimaluse lõpuks ometi vanemaid liivaga katta.

Taksole ja bussile ning Valladolid siit me tuleme. Taaaaas niii sõbralik majutuskoht. Kogu maja oli me päralt ja ja aed. Hommikusöök oli hinna sees. Omanik mängis aias kitarri ja laulis. Käisime Geliga veel linnas jalutamas ilma kottideta! Vaimustav kogemus. Kergendav. 😀😎 Seal oli valgusšhow selle linna ajaloo kohta. Vaatasime ja nautisime. Tagasi tänasesse kodukesse.

12.04

Magasime end välja, mis tähendab et ärkasime ise kell kaheksa. 🤗😀 Esimese asjana taas ujuma, hommikusöök ning bussiga linna avastama. Seejärel uue bussi peale ja siit me tuleme Bacalar. Neli ja pool tundi sõitu. Ostsime söögi, kuna uues kohas ei ole köögi kasutamise võimalust. Takso peale ja kohal me olime. Niiii ilus ja maaliline! Laguuni ääres. Vesi seitsmevärviline. Nagu need popid turismikaardid. Võrkiiged vee kohal, pehmed lamamistoolid, kajakid, palju tšillimiskohti.
Meil oli taas ööbimine telgis. Kuid need on luksustelgid. 😊🤗 pehme armsa voodiga, ventilaatorite ja elektriga. Veetsime õhtu vees ujudes, kajakiga sõites ja vaadet nautides. 💖

11.04

Alan viis meie lennujaama, kus lendasime taas kahe lennukiga, et tagasi Cancuni jõuda. Seejärel bussiga Tulumisse. Läksime ühte äärmiselt maagilisse kohta ööbima. Palmid ja telgid. Käisime ujumas. Nii rahulik ja vaikne, püüdsime ujudes päikeseloojangu kinni. Geli valmistas imelise õhtusöögi pärast mida läksime tähti ja kuud vaatlema.

Koht oli tõesti võrratu koos oma mõnusa köögimajaga, telkimisalaga, joogaruumiga, ujumisvõimalusega, paadi kasutusega, lõkke nautimisega. Ma näen siin olles paljut. ❤

10.04

Ärkasime vara vara, et jõuda Islas Marietas asuvasse tuurile. Piletid olid juba varem ostetus.  Sinna me aga ei jõudnud. Olime küll õiges kohas. Vast. Kuid siis selgus, et piletitel, veebis oleval lehel on erinevad aadressid. Püüdsime üht ja teist moodi, kuid ei näinud kuskil kedagi, kes meid peale tahaks võtta ja tuur saaks alata. Väga kummaline olukord oli. Lõpuks vastati me kõnele ja öeldi, et 24ndal on uus võimalus, mis muidugi ei olnud võimalus mulle. Teine variant oli kasutada piletud aasta jooksul. Taas ei. Seega said õnnelikeks uuteks piletite omanikeks Geli sugulane mehega.
Pärast seda elamust leidsime enda jaoks miljon põhjust, miks selline olukord aset leidis. Me oleksime liiga väsinud olnud, et kuus tundi autoga tagasi sõita. See koht on kindlasti ülerahvastatud, maagilisus jääb ära. Vees pildistamise kaamera oli katki läinud. Ehk on seal prügigi maas. 🙈🙄😀 Pärast seda tundsine end paremini. 😎

Kuus tundi mägede vahel. Täna valisime tasuta teekonna, ei olnud vahepeatusi, kus peaks maksma, e4 edasi sõita. Ja see teekond ja vaated olid niivõrd kaunimad võrreldes tasulisega. Me nautisime mõnuga. ⛰🥰 Pärast pikka rännakut jõudsime Bere ja Alani juurde.

09.04

Ärkasime vara, et minna mäkke matkama. On Geli sünnipäev!! Meie tehtud õnnitlusvideo läks Gelile väga korda. Pisarateni. 🥰 Suur aitäh teile mu armsad!!
Jõudsime mäkke perfektsel ajal. Ei olnud päikest veel mäel. Mu ettekujutlusest küll erines kogemus mõnevõrra, kuna kujutasin ette rohelisust ja kõrgust. Mitte ülemäära kõrgust, aga killuke rohkem. Samas esimeseks korraks oli see ideaalne. Vaade oli vaimustav ja jalad tundsid trenni. Olen väga õnnelik, et seda kogesime. ⛰🤗
Pärast sõime hommikust ja pakkisime taas asjad. Nüüd sõidame neli tundi järgmisesse kohta. 🙈😊

Uus koht oli nagu kookon. Pisike hubane ratastel elamu. Kõik oli sees, ka vann. Ma väga tahan pilte ka lisada, aga siin olles olen wifi alas harvem ning kohati on aeglane. Sorteeritud pilte saate suts hiljem. 😘