Lend

Ruttasin Tallinna bussi peale, et oma uus pass kätte saada. Selleks oli mul kohalejõudes täpselt tund aega jäänud. Eelneval ööl ei olnud ma üle paari tunni maganud, ärevus oli sisse pugenud. Taksoga ukse alla ja pass oligi käes. Oma üllatuseks sain punase passi. Üllatus ei oleks tohtinud see olla, aga minu eelmine, kaua kaua aega tagasi, oli sinine. 🙈
Jõudsin veel ka viimased toidu ostlemised ära teha. Mustad leivad ja tõrvaseebid esmalt. 🤗

Ööbisin Tuuli juures. Sõime ja viitsime aega, kuni naerdes taas paar unetundi kokku lugesime äratust välja mõeldes.

3:45 äratus. Hommikusöök, riidesse, takso. Bolt on mulle armsaks saanud juba. 😀Lennujaamas läks kõik sujuvalt, esimesed kümme minutit. Andsin kohvri ära taibates, et ega ma tegelikult ei tea, kui raske see olla võib. 16,3 ja probleemitult.

Aga probleemidest ma ei pääsenud. Muuseas küsiti, kas mul ka viisa on, kui Kanadas lennukit vahetan. Eeeeee, ei ole. Ma teadsin, et ei ole vaja tuli huulilt. Kõik mõtted käisid läbi, kas nüüd ongi kõik. Aga suruti peale, et viisat on vaja ja muudmoodi ei saa. Ja väga kiire on. Otsustati,  et mu pagas saadetakse otse Mehhikosse, kuid see jääb minu vastutada. Ma ei pruugi Frankfurtis lendu vahetades edasi pääseda. Tuuli tegi kiiresti viisa taotluse mulle, mina kurtsin muret Kadrile, kes õnnekombel on varajane. ❤ Kadri oli veendunud, et viisat ei ole vaja nii ka Sol ja Geli. Aga on ju??! Kadri saatis lingi, kus seisis, et viisat tõesti ei ole vaja, kuid tuleb ühel lehel end ära registreerida ja 7 dollarit maksta. Ka selle tegi Tuuli ära, õnnestus paari minutiga. Viisa taotlusega 60 dollarit tuulde lastud. See jääb kriipima.

Tallinn-Frankfurt.
Lend läks väga sujuvalt. Kuigi kõrgus ikka ei ole minu teema. 🙄 Pakuti erinevaid jooke ja saiakest. Viimane mulle ei sobinud kuidagi, liiiga magus oli. Lennuk oli väike ja armas, kuid külm hakkas. Püüdsin magada lõpupoole, kuid üsna asjatult.

Frankfurt-Montreal
Maandusin. Küsisin kohe Tuulilt, mida ma jälgima pean, et omadega õue ei jõuaks. Selle vea tegin kord Itaalias, mis tegi edasise keeruliseks. Läksin üles korrusele, küsisin abi, suunati alla migratsioonist läbi. Naersin. Süda tagus. Tagasi alla ja pass ette. Kõik läks üli sujuvalt! Teine lennuk oli tohutu. Ma ei ole kunagi nii suures viibinud. Padi ja pleed juba ootasid ees. Toidukordasid ja vahepalasid oli mitu. Personal harjumatult naerusuine ja sõbralik. :) Naabrid sattusid mulle väga vaiksed, tunne on nagu mu enda huuled oleks kinni kleepunud. Meeletu vajadus räääkida. :D Ekraan on kenasti istme küljes. Vaatasin filmi, kuulasin muusikat, mängisin malet ja jälgisin lennuki asukohta laivis. Natuke ka magasin. Mehhiko hommikust aega vaadates taipasin, et mul on pikk päev veel vaja vastu pidada.

Montreal-Cancun
Sattusin enne lennukisse astumist ühe saksa neiuga rääkima. Ta oli üksi rändamas samuti Mehhikos. Lennuk oli pisike ja toitu pakuti seekord raha eest. Lend läks kiiresti, kuid tühja kõhuga. :D

Kohale jõuda oli fantastiline tunne! Geli ootas mind "Maasikakimbuga". Varre otsas olid ja kaunistatud. Imeline tunne oli taas koos olla ja kallistada. Geli tegi hunniku sushisid, mida saame veel mitmel korral süüa. 🤗