reede, 19. aprill 2019

15.05

Hommik hakkas vara! Kiire pannkoogihommik ja bussile lennujaama poole. Lennujaamas taas! tabas mind paanika. küll ei teadnud ma, kus mu tähtsad paberid on ja masinad ei leidnud ise mu pileteid üles. Ma olin kui paanikajänes. Geli ma ei tea mis moel teadis täpselt, kuhu ma mis pakkinud olin ja kõik laabus väga loomulikult. Siiani mäletan seda hirmutunnet. Õnneks Tuuli oli eelneval päeval välja uurinud, et seekord ei pea ma visa pärast muretsema, kõik on endiselt kehtiv. Viimased kallid, viimased pilgud. 
Lend Cancun-Montreal läks igati muretult. Ei maganud ma veel. Lennujaamas taiplikult seekord kasutasin vaid wifit. Teadsin, et tagasilennul on kõik lennujaamad juba tuttavad mulle. Selline kogenud reisija tunne tuli. :D Teadsin juba kuhupoole astuda. Esimesel lennul ma süüa ei saanud, pakuti vaid tasulisi asju. Joogid olid tasuta, sain oma vee ja apelsinimahla annused kätte. Kõht hakkas küll tühjaks minema märgatavalt. Krõbistasin igal hetkel kuhja mandlitega, mis moonaks mulle kaasa anti. :) Suuure kuhja. 
Montreal-Frankfurt läks ka kenasti. Sain süüagi. hihi. Magasin vast tunni-paar. Kuid maandumine oli juba valus. Kõrvad ei olnud mitte ainult lukus vaid ma päris tõsiselt vaevlesin valu käes. 
Frankfurt-Tallinn. Juba vaatasin oskuslikult ekraanide pealt, kuhu ma suunduma peaksin ja seda ka tegin. Kasutasin kenasti lennujaamade sisest metrood, kuid kohale jõudes uuesti ekraane vaadates taipasin, et siit küll mu lendu ei toimu. Küsisin ja vastuseks sain, et on küll sama tähe alt, aga teine number. Viimane number. Üteldi, et maa on pikk ja aega mul suurt ei olnud. Selle vahemaa läbisin kenasti joostes. :D Kui vahepeal hakkasin mõtlema, et jahe on, siis see mure sai kenasti lahenduse. :D 
Kohalejõudes oli mul sutsu aega ka pingil istuda ja üle pika aja eesti keelt kuulda. Inimesi ei tundunud nii palju ja lennuk pidi ka väiksem olema. Enda meelest omasin ülevaadet igast inimesest. Seadsin end sisimas valmis taaas lennukisse minema, kõrvad ei olnud täielikult veel taastunud. Ometigi olin ma õnnelik, et ei pidanud kuskil liiga pikalt ootama vaid lennud toimusid järjest. 

Leidsin kenasti koha ja võtsin istet. Paari minuti pärast istus keegi mu kõrvale. Vaatasime teineteisele otsa ja emme! Täitsa niisama. Minu lennul, koht minu kõrval. See oli meile mõlemale ikka suur üllatus. Teadsime vaid, et kogemata kombel lendame mõlemad ühel päeval tagasi, tema Hispaaniast. Midagi muud ei teadnud. Ja nüüd oli koht sattunud mu kõrvale ja lendki sama. Saime palju naerda ja muljeid jagada. Teadsime mõlemad, et oleme hirmväsinud, aga und loota ei olnud. 
Väga tore oli. Maandumine oli taas niii valus. Valusaim kõigist. Väga-väga kergendav oli lennujaama jõuda. Helistasin Gelile, kellega meil taas kena miljon tundi ajavahet on. See on harjumatu. Lennujaama R-kioskist sättisin endale salati valmis ja Tartu bussi peale. Esimest korda astusin peale lennujaamast. 

Bussis mõtlesin söögist, kuid kuna keha oli liialt väsinud, siis ei suutnud ma. Magasin natuke ja sõin. Vahva oli Eesti sooja värsket õhku tunda. Kiirustasin koju, lapsed magasid hilist lõunaund kui saabusin. See oli soojendav hetk, vaadata mu pisikesi. Ja need naeratused ja särasilmad ärgates. Oeh. 
Tere Eesti, aitäh Mehhiko!! 

14.04

Hommikul ärgates ootas hommikusöök, siia ratastele ja cenatosid avastama. Taas kolme. Need olid niiiii võrratud. Kindlasti lisan pärast pilte. Igaüks isemoodi ja midagi sellist, mida ma elus enam ei koge vast. Väga väärt elamus!!

Ratastega koju tagasi, duši alla ja sööma ning bussi peale. Cancun siit me tuleme. Meie alustuspunkt. Koht, kus Geli elab. Panime rasked kotid maha, vahetasime riided ja läksime viimaseid sisseoste tegema. Imekombel saime kõik asjad kolmest kohast. Juba hakkasid teed tuttavlikeks saama ja kaart mu peas mingeid seoseid looma, kuid samas teadsin, et kõnnime neid viimast korda. Minul, kui alati näljasel, oli kangesti vaja süüa ja nii jõudsime teist korda elotesid sööma. Seekord topeltlaimised. Teist korda oli maitse palju isuäratavam, kuna meel juba teadis, mida oodata. Praegugi trükkides tunnen vajadust tihedamini neelatada. :D

Kodus pakkisin asjad ära. Jah, neid oli rohkem, kui esimest korda saabudes. Ja  oligi õhtu käes. 

13.04

Ärkasime üles, sõime hommikust ja panime ujumisriided selga. Plaan oli kajakitega sõita, aga siis tuli omanik ja ütles, et alustatakse tuuriga laguuni avastama. Kus näeme kolme cenotet. Püüdsin eestikeelset sõna googeldada, aga õiged pildid tulid vaid kohaliku sõnaga. Laevaga kahetunnisele  tuurile koos ujumispausidega. Saime targemaks ja nii palju näha! Vesi oli erivärviline ja cenoted niisamuti. Ka nende sügavus ja suurus. Ühes oli müatiline liiv vee sees, kus peatusime ja ujusime. Üteldi, et liiv on sügavpuhastav. Kõik inimesed olid pealaest kaetud liivaga.  Lastel oli väga lõbus, kes said võimaluse lõpuks ometi vanemaid liivaga katta.

Taksole ja bussile ning Valladolid siit me tuleme. Taaaaas niii sõbralik majutuskoht. Kogu maja oli me päralt ja ja aed. Hommikusöök oli hinna sees. Omanik mängis aias kitarri ja laulis. Käisime Geliga veel linnas jalutamas ilma kottideta! Vaimustav kogemus. Kergendav. 😀😎 Seal oli valgusšhow selle linna ajaloo kohta. Vaatasime ja nautisime. Tagasi tänasesse kodukesse.








laupäev, 13. aprill 2019

12.04

Magasime end välja, mis tähendab et ärkasime ise kell kaheksa. 🤗😀 Esimese asjana taas ujuma, hommikusöök ning bussiga linna avastama. Seejärel uue bussi peale ja siit me tuleme Bacalar. Neli ja pool tundi sõitu. Ostsime söögi, kuna uues kohas ei ole köögi kasutamise võimalust. Takso peale ja kohal me olime. Niiii ilus ja maaliline! Laguuni ääres. Vesi seitsmevärviline. Nagu need popid turismikaardid. Võrkiiged vee kohal, pehmed lamamistoolid, kajakid, palju tšillimiskohti.
Meil oli taas ööbimine telgis. Kuid need on luksustelgid. 😊🤗 pehme armsa voodiga, ventilaatorite ja elektriga. Veetsime õhtu vees ujudes, kajakiga sõites ja vaadet nautides. 💖

11.04

Alan viis meie lennujaama, kus lendasime taas kahe lennukiga, et tagasi Cancuni jõuda. Seejärel bussiga Tulumisse. Läksime ühte äärmiselt maagilisse kohta ööbima. Palmid ja telgid. Käisime ujumas. Nii rahulik ja vaikne, püüdsime ujudes päikeseloojangu kinni. Geli valmistas imelise õhtusöögi pärast mida läksime tähti ja kuud vaatlema.
Koht oli tõesti võrratu koos oma mõnusa köögimajaga, telkimisalaga, joogaruumiga, ujumisvõimalusega, paadi kasutusega, lõkke nautimisega. Ma näen siin olles paljut. ❤

10.04

Ärkasime vara vara, et jõuda Islas Marietas asuvasse tuurile. Piletid olid juba varem ostetus.  Sinna me aga ei jõudnud. Olime küll õiges kohas. Vast. Kuid siis selgus, et piletitel, veebis oleval lehel on erinevad aadressid. Püüdsime üht ja teist moodi, kuid ei näinud kuskil kedagi, kes meid peale tahaks võtta ja tuur saaks alata. Väga kummaline olukord oli. Lõpuks vastati me kõnele ja öeldi, et 24ndal on uus võimalus, mis muidugi ei olnud võimalus mulle. Teine variant oli kasutada piletud aasta jooksul. Taas ei. Seega said õnnelikeks uuteks piletite omanikeks Geli sugulane mehega.
Pärast seda elamust leidsime enda jaoks miljon põhjust, miks selline olukord aset leidis. Me oleksime liiga väsinud olnud, et kuus tundi autoga tagasi sõita. See koht on kindlasti ülerahvastatud, maagilisus jääb ära. Vees pildistamise kaamera oli katki läinud. Ehk on seal prügigi maas. 🙈🙄😀 Pärast seda tundsine end paremini. 😎

Kuus tundi mägede vahel. Täna valisime tasuta teekonna, ei olnud vahepeatusi, kus peaks maksma, e4 edasi sõita. Ja see teekond ja vaated olid niivõrd kaunimad võrreldes tasulisega. Me nautisime mõnuga. ⛰🥰 Pärast pikka rännakut jõudsime Bere ja Alani juurde.

09.04

Ärkasime vara, et minna mäkke matkama. On Geli sünnipäev!! Meie tehtud õnnitlusvideo läks Gelile väga korda. Pisarateni. 🥰 Suur aitäh teile mu armsad!!
Jõudsime mäkke perfektsel ajal. Ei olnud päikest veel mäel. Mu ettekujutlusest küll erines kogemus mõnevõrra, kuna kujutasin ette rohelisust ja kõrgust. Mitte ülemäära kõrgust, aga killuke rohkem. Samas esimeseks korraks oli see ideaalne. Vaade oli vaimustav ja jalad tundsid trenni. Olen väga õnnelik, et seda kogesime. ⛰🤗
Pärast sõime hommikust ja pakkisime taas asjad. Nüüd sõidame neli tundi järgmisesse kohta. 🙈😊
Uus koht oli nagu kookon. Pisike hubane ratastel elamu. Kõik oli sees, ka vann. Ma väga tahan pilte ka lisada, aga siin olles olen wifi alas harvem ning kohati on aeglane. Sorteeritud pilte saate suts hiljem. 😘 

08.04

 Ajijic oli me järgmine siht. Bere laenas meile neljapäevani auto. Jalutasime tükk aega uues paigas ringi ja imetlesin, kui värviline ikka Mehhiko on. Üks linn värvilisem teisest. Ajijic on väga mägine piirkond. Mitte ainult. Kogu siinne ümbrus, kus rändame hetkel. Mäed on kivised ja puudel puuduvas enamasti lehed, kuna ilmad on liiga kuumad. Oma uude koju jõudes võtsime lihtsalt aja maha, sõime õhtust ja nautisime tähistaevast. Päev täis autoga sõitmist ja uute kohtade avastamist. 🤗

esmaspäev, 8. aprill 2019

 07.04
Päev täis paalju lendamist ja sõitmist. Ärkasime vara, sõime hommikust 🥰, haarasime kaasa eile pakitud kotid ja jalutasime bussipeatusesse. Bussiga lennujaama.
 Cancun-Mexico
Istusine akna all kõrvuti ja vaatasime ära Bohemy Rapsody filmi. Taas ma ise ei olnud veel leidnud võimalust seda varem vaadata.  Meile meeldis. 🤗
Mexico- Guadalajara
Veel lendamist. Ikka tean, et lennukid pole päris minu teema, aga pääsu neist pole. 🙈 Aknast oli näha mägesid ja ootusärevus hinges kasvas veelgi!
Maandusime. Saime kokku Geli sugulase Berega ja tema abikaasa Alaniga. Sõitsime autoga Tlaquepaque'sse. Sõime ühes väga vahvas kohas, kus esinesid ka kohalikud tantsijad. Väga õdus ja tšill olemine. Eriti fakt, et nemad ei rääkinud inglise keelt ja minu Hispaania on algeliinee.
Kõhud täis läksime vanalinna jalutama. Päike tegi oma töö ja nahk on siiani hell. Päikesekreemi peame juba uue ostma. 🌡🔥☀️ See on äärmiselt suur linn. Ma ei ole selliste mõõtmetega harjunud. 🙈 Aga kõik oli väga kena. 🥰

Sõitsime teisegi linna, kus võtsime turismibussi, et näha rohkem. Sõime "jäätist". Geli siiani on kindel, et see ei ole jäätis. Tal on õigus.. Puuvili+vesi. Sarnane meie mahlajäätistele. Aga puuvilja maitse on palju reaalsem siin. Jalutasime kuni päike loojus ja kuu ilmus. Temperatuur oli korraga nii mõnus kõndimiseks. Igal pool hakkasin nägema vaid lapsi. Palju lapsi.

Taas autosse ja tacosid sööma. Jõusime Bere ja Alani poole. Kell oli juba palju. Pärast sellist mõnusat päeva oli uni väga teretulnud.

laupäev, 6. aprill 2019

06.04
Taaaas imemaitsev hommikusöök ning päev täis väga palju uusi elamusi minu jaoks! Täiesti maagiline päev!
Võtsime laeva ja sõitsime Isla Mujeres saarele. Maaagilinee. Seal sõitsime ringi mopeediga ja ookeanis ujusime. Iguaanid jalutavad ringi ja mangod on niiii valmis ja magusad. 🤗 Ookean on erinevate siniste värvide segu. Mina ei olegi veel nii sinist vett näinud. Kõik on võrratu. 🥰
Pilte lisan  enda õhtul igale postitusele. Lähen nüüd tagasi ujuma.

See päev nagu kõik teised on palju maagilisemad, kui ma suudan kirjeldada. Päev täis niiii palju uusi kogemusi mu jaoks. Laevaarmastus jätkub! Nõnda lai naeratus oli kogu aeg ees. Snorgeldasin ka esimest korda. Kas oli asi halvas maskis (liiga suur) või minus endas, aga vesi tuli ikka sisse ja ma ei tundnud end nii vabalt, kui kujutluses. Üks snorgeldamine ootab veel ees, näis ehk tuleb see õige kogemus!!
Mopeediga ringi vurada (taga istudes 😁) on ka niiii vabastav. Võimatu naeru alla suruda. Ja kui teistmoodi maitsevad viljad siin! Kohe näha, et ma ei ole kaugele rännanud. 🙄🙈
Ka ookean oli esimene kord mu elus. Lained olid tugevamad kui muidu. Aga ülimõnus! Snäkiks oli kaasavõetud meie must leib koos kohaliku avokaadoga.
Kookosvett jõin ka esimest korda! Võrratu!

05.04

Ärkasime ilma alarmita. Mõtlesin, et magan pikalt, aga kaheksa hommikul oli uni läinud. 🙄😀 kodus sõime kohevaid "õigeid" pannkooke, pakkisime piknikukoti ja suundusime parki, kus  sõbrustasime ka papagoidega. Seejärel massaaž koos kohaliku aurusauna sarnase teenusega ja pärast õues basseini nautimine. Väga lõõgastav oli olla pärast kõike seda. Seejärel kohtusime Geli sõbranna Veroga. Õhtu täis head sööki ja palju naeru. Imeline-imeline on siin. ☀️



reede, 5. aprill 2019

Lend

Ruttasin Tallinna bussi peale, et oma uus pass kätte saada. Selleks oli mul kohalejõudes täpselt tund aega jäänud. Eelneval ööl ei olnud ma üle paari tunni maganud, ärevus oli sisse pugenud. Taksoga ukse alla ja pass oligi käes. Oma üllatuseks sain punase passi. Üllatus ei oleks tohtinud see olla, aga minu eelmine, kaua kaua aega tagasi, oli sinine. 🙈
Jõudsin veel ka viimased toidu ostlemised ära teha. Mustad leivad ja tõrvaseebid esmalt. 🤗

Ööbisin Tuuli juures. Sõime ja viitsime aega, kuni naerdes taas paar unetundi kokku lugesime äratust välja mõeldes.

3:45 äratus. Hommikusöök, riidesse, takso. Bolt on mulle armsaks saanud juba. 😀Lennujaamas läks kõik sujuvalt, esimesed kümme minutit. Andsin kohvri ära taibates, et ega ma tegelikult ei tea, kui raske see olla võib. 16,3 ja probleemitult.

Aga probleemidest ma ei pääsenud. Muuseas küsiti, kas mul ka viisa on, kui Kanadas lennukit vahetan. Eeeeee, ei ole. Ma teadsin, et ei ole vaja tuli huulilt. Kõik mõtted käisid läbi, kas nüüd ongi kõik. Aga suruti peale, et viisat on vaja ja muudmoodi ei saa. Ja väga kiire on. Otsustati,  et mu pagas saadetakse otse Mehhikosse, kuid see jääb minu vastutada. Ma ei pruugi Frankfurtis lendu vahetades edasi pääseda. Tuuli tegi kiiresti viisa taotluse mulle, mina kurtsin muret Kadrile, kes õnnekombel on varajane. ❤ Kadri oli veendunud, et viisat ei ole vaja nii ka Sol ja Geli. Aga on ju??! Kadri saatis lingi, kus seisis, et viisat tõesti ei ole vaja, kuid tuleb ühel lehel end ära registreerida ja 7 dollarit maksta. Ka selle tegi Tuuli ära, õnnestus paari minutiga. Viisa taotlusega 60 dollarit tuulde lastud. See jääb kriipima.

Tallinn-Frankfurt.
Lend läks väga sujuvalt. Kuigi kõrgus ikka ei ole minu teema. 🙄 Pakuti erinevaid jooke ja saiakest. Viimane mulle ei sobinud kuidagi, liiiga magus oli. Lennuk oli väike ja armas, kuid külm hakkas. Püüdsin magada lõpupoole, kuid üsna asjatult.

Frankfurt-Montreal
Maandusin. Küsisin kohe Tuulilt, mida ma jälgima pean, et omadega õue ei jõuaks. Selle vea tegin kord Itaalias, mis tegi edasise keeruliseks. Läksin üles korrusele, küsisin abi, suunati alla migratsioonist läbi. Naersin. Süda tagus. Tagasi alla ja pass ette. Kõik läks üli sujuvalt! Teine lennuk oli tohutu. Ma ei ole kunagi nii suures viibinud. Padi ja pleed juba ootasid ees. Toidukordasid ja vahepalasid oli mitu. Personal harjumatult naerusuine ja sõbralik. :) Naabrid sattusid mulle väga vaiksed, tunne on nagu mu enda huuled oleks kinni kleepunud. Meeletu vajadus räääkida. :D Ekraan on kenasti istme küljes. Vaatasin filmi, kuulasin muusikat, mängisin malet ja jälgisin lennuki asukohta laivis. Natuke ka magasin. Mehhiko hommikust aega vaadates taipasin, et mul on pikk päev veel vaja vastu pidada.

Montreal-Cancun
Sattusin enne lennukisse astumist ühe saksa neiuga rääkima. Ta oli üksi rändamas samuti Mehhikos. Lennuk oli pisike ja toitu pakuti seekord raha eest. Lend läks kiiresti, kuid tühja kõhuga. :D

Kohale jõuda oli fantastiline tunne! Geli ootas mind "Maasikakimbuga". Varre otsas olid ja kaunistatud. Imeline tunne oli taas koos olla ja kallistada. Geli tegi hunniku sushisid, mida saame veel mitmel korral süüa. 🤗